SUURIM saavutus

 

Eestis aretati oma mustikasort (artikkel Aialehes)

September 2011

Esimene Eestis aretatud mustikasort on parem kui enamik välismaiseid – see on tugeva maitsega, talvekindel ja kannab marju kogu augustikuu. Kultuurmustika aretuseks kulus 13 aastat.

 

“Sordiaretus ei ole lühike protsess,” tõdeb uue sordi ema, marjateadlane Taimi Paal. Siinne mustikakasvatus sai alguse aastal 1992, kui kaks meest, Are Roosvald ja Toomas Jaadla, tõid ja istutasid Maarjamaale esimesed kultuurmustikataimed.

Mõni aasta hiljem käisid meie mustikakasvatajad ja marjateadlased Kanada–Eesti ühisprojekti raames vahtralehemaal sealseid kasvualasid kaemas. Enamasti oli tegu kümnete hektarite suurustele lageraielankidele rajatud istandustega.

Maaülikooli marjateadlane Taimi Paal korjas saagikamatelt ja suuremate viljadega puhmikutelt küpseid marju ja pesi õhtul hotellitoas neist seemned välja. “See oli nagu kullapesu,” naerab maaülikooli aianduse osakonna juhataja professor Kadri Karp.

 

Kolmandik taimedest oli täielik praht

Eestis pandi 1998. aastal ligi 500 ookeani teiselt kaldalt toodud seemet mulda.

“Seemnest kasvatatud taimed ehk seemikud on emataimest täiesti erinevad,” selgitab Taimi Paal. “See on nagu ‘Valge klaariga’. Kui võtta õuna seest seeme ja panna kasvama, siis üks seemik tuhandest on võib-olla klaariga sarnane.”

Eesmärk oli aretada külmakindel ja hiline sort, kuna Eestis kasvatamiseks sobiv USAst pärit suhteliselt varane sort ‘Northblue’ on olemas.

Sellest lähtuvalt jälgiti seemikute talvekindlust, kasvu, marjade välimust, maitset ja keemilist koostist.

Poolest tuhandest mustikataimest kolmandik liigitus aretaja sõnul täielikuks prahiks. Need taimed olid külmaõrnad, väheste, väikeste või süsimustade marjadega, mis ei kõlba sordiaretuseks. Kuigi tegelikult on tumedamad marjad magusamad, sest neis on kõrgem suhkrusisaldus.

Sõelale jäi paarkümmend taime, millest viie sobivaima puhul tehti meristeemne paljundus. See tähendab, et ühe taime pungadest paljundati terve hulk täpselt samade omadustega taimekesi.

Need istutati Are Roosvaldi Tartumaal asuva Metsa talu põllule. Edasi vaadati ja võrreldi kaheksa aastat, kuidas need taimed kasvavad ja vilja kannavad.

Ühe taime põhjal ei saa uue sordi jaoks põhjapanevaid järeldusi teha. Suurema hulga ja mitmete aastate jooksul aga on see võimalik.

“Meie kliimasse sobib kännas- ja ahtalehise mustika hübriid,” on Taimi Paal jõudnud järeldusele. “Tõenäoliselt oli ka see taim, millest uue sordi jaoks seemne võtsin, hübriid.”

Kõigi viie sõelale jäänud seemiku järglased olid põõsa kujult ja marjade maitselt erinevad, kuid ühtmoodi talvekindlad. Õied talusid hästi ka kevadisi öökülmi. Näiteks elasid taimed õitsemise ajal üle mitu ööd kestnud 7–8 miinuskraadi ja kandsid rikkalikult.

 

‘Are’ marjad on krehvtise maitsega

“Neli-viis hilisemat sorti oleks Eesti jaoks paras ports, nii tootmistalude kui koduaedade jaoks,” arvab Taimi Paal. Esimene kodumaine sort sai sel aastal nii kaugele, et uuest aastaks peaks see ka sordilehel kirjas olema.

Kuigi mustikakasvatuse maaletooja Are Roosvald ei ole juba mitu aastat maiseid põlde harimas, sai tema talumaadel aretatud sort tema auks nimeks ‘Are’.

“Käime soomlastega ühte jalga,” muigab Kadri Karp nime osas. “Põhjanaabrite mustikasordid kannavad ju nime ‘Aino’, ‘Alvar’, ‘Arne’ ja ‘Aron’.”

Kui kultuurmustikatele heidetakse tihti ette lääget maitset, siis ‘Are’ näpuotsasuurused marjad on hapumad ja krehvtisemad, jäädes metsa- ja kultuurmustikate vahepeale.

Are Roosvaldi lesk Maret hoolitseb hea haldja kombel mustikataimede eest ja on uut sorti paljundanud, nii et tuleval aastal on aiapidajatel võimalik seda ka omale soetada.

Siis tasub meeles pidada, et koduaeda istutades vajavad mustikataimed turbaga segatud happelist mulda. Kopsaka saagi jaoks on vaja ka väetada, aga värske sõnnikuga võib taimed hoopis ära tappa.

 


Milliseid mustikaliike kasvatatakse?

Marge Starast, Eesti Maaülikooli aianduse osakonna dotsent

Maailmas kasvab looduslikult mitusada mustikaliiki, kuid vaid üksikud neist sobivad kultuuristamiseks. Eesti metsades kasvav harilik mustikas (Vaccinium myrtillus) ja sinikas (Vaccinium uliginosum) ei sobi istandikesse, sest nad on kohanenud poolvarjulise kasvukohaga ega talu eredat päikesevalgust lagedal põllul.

Põhja-Ameerikast pärit ahtalehine mustikas (Vaccinium angustifolium), kännasmustikas (Vaccinium corymbosum) ja silmmustikas (Vaccinium virgatum) aga on sellised liigid, mis eelistavad just päikeseküllast kasvukohta. Ahtalehise mustika ja kännasmustika ristamisel on saadud mitmeid kultuursorte, mida iseloomustab hea talvekindlus, ning seetõttu kasvatatakse neid põhjapoolsemates piirkondades. Eestiski on tuntud sellised sordid nagu ’Northblue’ ja ’Northcountry’.

Siiani ei olnud sellele mustikale antud konkreetset eestikeelset nimetust, kuid selle aasta alguses kinnitas botaanika terminoloogia komisjon ametlikuks nimetuseks sellele taimeliigile poolkõrge mustikas (Vaccinium × atlanticum).

Siinjuures peaksid eriti tähelepanelikud olema kõik mustikaistikute müüjad, et edaspidi kasutataks korrektset nimetust. Kõrvalolevas artiklis jutuks olnud esimene Eesti mustikasort ’Are’ on samuti poolkõrge mustika esindaja.

Kõrvuti poolkõrge mustikaga on ka ahtalehine mustikas Eesti oludes kohanenud ning tema kasvatamine edeneb eriti hästi mahajäetud freesturbaaladel. Kännasmustika puhul tuleb nii koduaeda kui ka tootmisistandikku valida sellised sordid, mis on hea külmakindlusega ning varase saagivalmimise ajaga.

Tarbijal on pahatihti raske orienteeruda, sest meil pakutakse lihtsalt kas kultuur- või aedmustikat, ent sorte on kümneid. Igaüks saab leida nende seast oma maitsele sobivaima. Küsige julgelt mustikakasvatajatelt mustikaliikide ja -sortide kohta rohkem infot, et täpselt aru saada, mida osta kasvatamiseks ja söögiks. Siinkohal võin kinnitada, et maailmas ei kasvatata täna ühtegi geneetiliselt muundatud mustikat.