METSA TALU lugu
_block.gif)
Teate, mis on esimene asi, mida ma mäletan Metsa talust? Kindlasti teate väljendit "nagu vanajumala selja taga". Just selline tunne oli nii esimesel korral kui ka igal järgneval korral Metsa talusse minnes. Seda ma mäletangi Metsa talust ka kõige esimese asjana. Siin on ilus!
Minu vanemad, Maret ja Are Roosvald, valisid omale maakodu 80-ndate aastate keskel. Et oleks koht, kus pere jaoks köögivilju kasvatada ja kui jõudu jagub, siis ka müügiks kasvatada. Just niimoodi tegid paljud Eesti pered.
Mõne aasta pärast tekkis võimalus erastada Metsa talu maad ja meie perest said uus-talunikud, kuigi vanemad käisid ka n.ö. palgatööl Tartus. Seepärast pani isa kohe paika ka piirid meie talupidamisele ja need on püsinud muutumatutena juba 30 aastat.
Põhimõtted on väga lihtsad:
- Tehnikat pole vaja - pole vaja suuri ja riskantseid investeeringuid...
- Sõnnikut pole vaja - pole vaja töömahukat väetamist, ega loomapidamist...
- Ajaline sõltumatus - talust saab eemal olla pikemat aega...
- Pole vaja suurt tööjõudu - ei oleks vaja kamandada abitöölisi...
- Saaks palju raha - et saaks lihtsalt ära elada ja teha mida hing ihkab...
Aga mida siis Metsa talus ikkagi tegema hakata? Sai proovitud maasikate kasvatamist, mustsõstra tootmist, kartulist-porknast rääkimata. Isa pisut omapärane analüüsivõime ja hoogne mõttelend viis ta hoopis metsamarjade kasvatamise mõttele. Täitsa hull idee, arvasid kõik pereliikmed. Jonni jätmata pöördus ta Põllumajandus Ülikooli (praegu Maaülikool) teadlaste poole ja selgus tõsiasi, et see on päris reaalne ja elluviidav idee. Teaduse poolelt tuli kohe appi esimesena Taimi Paal ja mõne aja pärast ka Kadri Karp ning Marge Starast.
Kirjeldatud sündmused toimusid 80-ndate aastate lõpus ja 90-ndatel aastate alguses. Tänaseks oleme juba 30 aasta kasvatanud ja müünud kultuurmustikate, -pohlade, -jõhvikate, mesimurakate ja rododendronite istikuid. Müüme just neid taimi, mida ka ise peenras ja põllul kasvatame ning seega teame üsna hästi, mis Eesti kliimas kenasti kasvab. Muidugi müüme ka kultuurmustikate marju.
Ootame Teid külla Metsa tallu! Kui külla tulla pole mahti, siis saab taimi tellida ka meie e-poest SIIT.
Piret
P.S. Olen Metsa talu peretütar.
Minu vanemad, Maret ja Are Roosvald, valisid omale maakodu 80-ndate aastate keskel. Et oleks koht, kus pere jaoks köögivilju kasvatada ja kui jõudu jagub, siis ka müügiks kasvatada. Just niimoodi tegid paljud Eesti pered.
Mõne aasta pärast tekkis võimalus erastada Metsa talu maad ja meie perest said uus-talunikud, kuigi vanemad käisid ka n.ö. palgatööl Tartus. Seepärast pani isa kohe paika ka piirid meie talupidamisele ja need on püsinud muutumatutena juba 30 aastat.
Põhimõtted on väga lihtsad:
- Tehnikat pole vaja - pole vaja suuri ja riskantseid investeeringuid...
- Sõnnikut pole vaja - pole vaja töömahukat väetamist, ega loomapidamist...
- Ajaline sõltumatus - talust saab eemal olla pikemat aega...
- Pole vaja suurt tööjõudu - ei oleks vaja kamandada abitöölisi...
- Saaks palju raha - et saaks lihtsalt ära elada ja teha mida hing ihkab...
Aga mida siis Metsa talus ikkagi tegema hakata? Sai proovitud maasikate kasvatamist, mustsõstra tootmist, kartulist-porknast rääkimata. Isa pisut omapärane analüüsivõime ja hoogne mõttelend viis ta hoopis metsamarjade kasvatamise mõttele. Täitsa hull idee, arvasid kõik pereliikmed. Jonni jätmata pöördus ta Põllumajandus Ülikooli (praegu Maaülikool) teadlaste poole ja selgus tõsiasi, et see on päris reaalne ja elluviidav idee. Teaduse poolelt tuli kohe appi esimesena Taimi Paal ja mõne aja pärast ka Kadri Karp ning Marge Starast.
Kirjeldatud sündmused toimusid 80-ndate aastate lõpus ja 90-ndatel aastate alguses. Tänaseks oleme juba 30 aasta kasvatanud ja müünud kultuurmustikate, -pohlade, -jõhvikate, mesimurakate ja rododendronite istikuid. Müüme just neid taimi, mida ka ise peenras ja põllul kasvatame ning seega teame üsna hästi, mis Eesti kliimas kenasti kasvab. Muidugi müüme ka kultuurmustikate marju.
Ootame Teid külla Metsa tallu! Kui külla tulla pole mahti, siis saab taimi tellida ka meie e-poest SIIT.
Piret
P.S. Olen Metsa talu peretütar.